Enne matka tutvusime hariliku männiga. Saime teada, et:
- männi rahvapärased nimed on hong, pedakas, pedajas ja pettai.
- mänd on Eesti kõige levinum metsapuu. Teda võib kohata kõikjal, ka seal, kus enamik teisi puid kasvada ei suuda. Nii on mänd peaaegu ainuke puu kuivades nõmme- ja palumetsades ning rabades. Ainukeseks takistuseks võib tema kasvule saada valgusepuudus. Seetõttu me ei kohta mändi hämara kuuse- või lehtmetsa all. Äärmuslikes tingimustes suudab mänd kasvada seepärast, et tema juurestik võib ulatuda nii hästi sügavale maa sisse kui ka laiuti tüvest väga kaugele.
- männiga seotud loomad on käbilind, musträhn, metsis, põder, männivaablane, männikärsakas.
- männipuidust tehakse ehitusmaterjali, mööblit, parketti või vineeri, tehissiidi, plastmasse, kunstnahka, tsellofaani ja tärpentiini.
- mändi kasutatakse ka rahvameditsiinis. Ravimtaimena kasutatakse noori kasvusid. Tõmmist juuakse üks klaas päevas lonkshaaval, peale söögikordi köha ja bronhiidi korral. Võib ka tõmmisevee auru sisse hingata.Vanni pannakse 1¼2 kg kasve ja see aitab reumaatiliste haiguste puhul ja rahustab närvisüsteemi. Okkad on C- vitamiini rikkad.
- Eesti kõige jämedam mänd Puurmani ehk Jaani-Hansu mänd asub Puurmani vallas Jürikülas Mäe Jaani-Hansu talu maadel. Tüve ümbermõõt oli 1999. aastal 447 cm (10 cm normaalkõrgusest madalamal 459 cm, sest seal on tüvel pahk). Puu kõrgus on 20 m, tervislik seisund hea.
- Eesti kõige kõrgem mänd kasvas veel hiljaaegu Tartumaal Järvseljal. Riiupalu männi keskmiseks kõrguseks on mõõdetud 42,7 m.
- Eesti vanim elav pedajas on teadaolevalt Pedassaare mänd. Selle vanuse määras 1999. aastal Alar Läänelaid. Ta loendas 36,4 cm pikkusel toorproovi puidul 310 aastarõngast. Männi tüve raadius oli rinnakõrgusel 356 cm. Seega andis arvutus raadiuse ja keskmiste aastarõngaste laiuse järgi Pedassaare männi vanuseks 460 aastat. Puu kasvab Lahemaa rahvuspargis (Lääne-Virumaal Vihula vallas Pedassaare külas Juhan Aare eramaal).
23. märsil pärast teist tundi panime end riidesse, et asuda matkale. Päev oli kaunis: väljas paistis ere päike, puhus nõrk tuul ja sooja oli lausa 8 soojapügalat. Meil siin Kagu- Eestis oli lund veel päris palju!
Tee kulges koolimajast esmalt Saverna- Põlva maanteed pidi, seejärel keerasime Karilatsi poole ja siis keerasime metsavaheteele. Kaugel huikasid sookured, puude ladvus siristasid kuldnokad. Teel toimus suur vulisemine: jää ja lume sulaveed tuiskasid kraavi poole.
Põllu peale oli päike lumekooriku tugevaks paistnud ja see kandis meid kõiki päris hästi.
Kõlleste mänd on looduskaitsealune põlispuu. Puu ümbermõõt on umbes 3,8 m ja kõrgus 17 m. Rumalad inimesed on püüdnud männi tüvesse teha tuld, kuid puu on suutnud end kaitsta ning loodussõbrad on puud ravida püüdnud vahaga.
Männi juures vaatasime, milline on männi tüvi, mõõtsime selle tüve ümbermõõdu, vaatlesime paarikaupa kasvavaid okkaid, ümaraid käbisid, mille soomuste vahelt kukkusid välja väikesed lennutiivakestega seemned. Tuul kandis neid imekergeid seemneid emapuust kaugemale.
Tegime Kõlleste männi juures mõned pildid ja asusime mööda metsaäärt tagasiteele. Metsa ääres "kees pudrupada" - metsakuklased olid kuhila pealmisse kihti tulnud päikesekiiri püüdma.
Juba üsna koolimaja lähedal juhtusime nägema selle aasta esimesi liblikaid: väike koerliblikas ja lapsuliblikas lendasid väikese vahega koos. Kahjuks olid nad nii kiired, et pildile neid püüda ei õnnestunudki.
Koolimajja jõudes saime oma tarkadelt nutiseadmetelt teada, et matk oli 6 kilomeetrit pikk. Küll maitses lõunasöök sel päeval hästi!
